• Eesti iluaiad
• Hiiumaa
• SUUREMÕISA PARK JA KIRSIAED

SUUREMÕISA PARK JA KIRSIAED

Suuremõisa Kirsiaed

Hea külaline, kas oled ikka käinud selles müüridevahelises aias, kuhu pääseb kitsukeste väravate kaudu otsekui salaaeda? Seal, kus juba varakevadel õitsevad lumikellukesed rammusate puhmastena, siis siniliiliad ja krookused, hüatsindid ja muud pisikesed kevadekuulutajad, kuni terve aed on täis tulpe ja nartsisse, mille lõhn seguneb õunapuu-, ploomi- ja kirsiõite hõnguga.

Just kirsiaiana see aed ligi 140 aastat tagasi rajatigi. Alguses kasvasid siin murelid ja hapukirsid, hiljem õuna- pirni ja ploomipuud. Kõige tagumisse nurka istutatud suuri pähkleid kandvad sarapuud on siiamaani alles. Mõisa ajast on säilinud ka erilised suuremat sorti lumikellukesed.

Sovhoosiajal aed hävis. 1970. aastatel tegi põhikool siia aia, mille võttis üle 1977. a loodud Suuremõisa tehnikum (praegune Hiiumaa Ametikool). Müüride vahele loodi suur lilleaed, kus töötas täiskohaga iluaednik. Suvelillepeenardel harjutati ilupuude ja -põõsaste paljundamist ja aia idapoolsesse ossa rajati väike viljapuu- ja marjaaed. Sellel ajal istutati kaks halli pähklipuud, lõhnav kirsipuu, altai sinienela hekk ja palju muud.

Kui tehnikumis hakati õpetama aia- ja maastikujundust, kujunes aed praktikabaasiks. Kümme aastat tagasi uuendati põhjalikult aia lääneosa. Koos tehnikumi õpilastega rajati ümmargune tiik ojaga ning niiskuslembeste püsikute peenrad selle ümber, kaks vabakujulist hekki ilupõõsastega ja varjutaimede peenar. Hiljem on praktika käigus sündinud ürdipeenar, väike turbaaed ja kiviktaimla ning ehitatud lehtlaid, pinke ja sillutisi. Igal aastal lisandub uusi püsikuliike ja -sorte ning ka ilupõõsaid.

Suuremõisa park

Kõige vanem pargi osa – korrapärase kujundusega viljapuuaed marjapõõsaste ja pargipuudega rajati 17. sajandi teisel poolel, kuid juba enne seda oli mõisa juures köögiviljaaed. Aed asus tiikide ümber, mis on tänaseni säilinud, aed ise aga kahjuks mitte. Sel ajal oli Suuremõisa kuulsa rootsi aadliperekonna de la Gardie käes.

Krahvinna Ebba Margaretha Stenbock, Axel Julius de la Gardie pojatütar, laskis ehitada Suuremõisa lossi koos tiibhoonetega 1755-72. a. Lossi taha rajati ruudukujuline korrapärase teedevõrguga barokkaed – Tagapark.

Lossi ja jõe vahel asunud metsaheinamaad kujundati maastikupargiks 19. sajandi esimesel poolel, Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergi ajal. Kujundustööd kestsid aga 20. sajandi alguseni ning tulemus on tänaseni säilinud ja nauditav.

Lossi poolt avanevad pargile kaks kaunist vaadet – üks suurele pargiaasale ja teine allikatiigile. Nende vahel on vanade pärnade rühm. Pargiaasa vaadet raamivad lõuna pool tammed ja saared, fooni moodustavad männitukad ning veel kaugemal jõeäärne tammik. Tiigi vaate taustaks on paviljonimägi tammedega. Puudesalude vahele jäävad suuremad ja väiksemad lagendikud, mida mõisaajal heinamaadena niideti.

Kauneim aeg pargis on maikuust juuni alguseni, nurmenuku, metstulbi, meelespea, metstulika, ojamõõla ja maikellukese õitseajal. Võsaülast ja kollast ülast on rikkalikult männi- ja tammesaludes.

Sajandi lõpul kujundati mõisa metsaülema Karl Ahrensi juhtimisel jõeäärsed liivased karjamaad männi ja tamme-kultuurpuistuteks. Seal katsetati ka erinevaid võõrpuuliike, millest paremini on kohanenud vene ja siberi lehised, sitka kuused ning euroopa nulud.

Suuremõisast lähtuvad kolm uhket alleed – tammealleed Kärdla ja Pühalepa kiriku poole ning sanglepa-allee Käina suunal. Viimane on alleedest kõige pikem – 4,6 km.

Park on kultuurimälestis ja on ka looduskaitse all.

KÜLASTUSINFO: Aed ja park on huvilistele alati avatud.Suve algul toimub ürituste ja ekskursioonidega avatud aia päev.